Leonardo Da Vinci 2011

Kersti Ojasoo (Hiiumaa Ametikooli arendusjuht) oli kirjutanud Leonardo da Vinci programmi õpirände projekti, mille toetusel oli kavas viis ametikooli maastikuehituse õpilast saata praktikale Saksamaale. Kuna praktikakohti oli ainult 5 ja soovijaid 26 st 10 siis tuli teha valik. Arvesse võeti senist õppeedukust, keeleoskust, suhtumist töösse ja lõpuks ka valmisolekut ennast väljaspool Eestit proovile panna. Mai keskpaigaks oli praktikantide nimekiri selge: Marika Võsamaa, Kätlin Tampõld, Sigrid Musten,  Merle Vaha ja Helin Kääramees.

Õpiränne toimus 31.07.-15.08 Osterholz-Scharmbeck’i linnas Loode-Saksamaal. Saksapoolseks parteriks oli Osterhoz-Scharmbecki linnavalitsus koostöös Salo Holding AG välisprojektide koordinaatori hr. Wouter Groet’iga.  Projekti eesmärgiks oli Hiiumaa Ametikooli maastikuehituse õpilastele anda võimalus saada töökogemusi  väljaspool Eestit, avardada oma silmaringi maastikuehituse alal ning õppida tundma saksa (töö)kultuuri, keelt ja maastikuehituse trende.
Enne praktikale minekut aitas Kersti veel meid natuke saksa keele maailma sukelduda. See osutus päris hirmuäratavaks kuna meie hulgast oli ainult üks, kes saksa keelt nooruspõlves õppinud oli ja sedagi enam ei mäletanud. Kersti andis meile raamatu jagu paljundatud saksa keelset materjali kaasa ja me teadsime kuidas saksakeeles „tere, tänan, palun ja meeldiv tutvuda“ öelda. Kooli poolt anti meile kaasa ka esindusmaterjali voldikute ja imeilusate Pühalepa valla noorekeskuse klaasimeistri Külvi Kummeri poolt valmistatud vitraažide näol. Igaühel oli veel kohvris ka külakosti.
Lennureis Lufthansa lennukiga läbi Frankfurti Bremenisse kulges väga sujuvalt. Bremenisse jõudsime õhtul kell kümme ja seal ootas meid ees naeratav ja lahke hr. ja Wouter Groet. Wouter oli abivalmis meie kohvreid tassima, et meid siis väikebussini juhatada ja ööbimiskohta viia. Wouter suhtles meiega lihtsas inglise keeles ja kõik laabus ladusalt. Osterholz-Scharmbeck on Bremenist umbes 25 km kaugusel asuv väike, umbes 28 tuhande elanikuga linnake. Selles aedlinnakeses al ei ole suuri tööstusi. Sillutatud tänavate ääres on pisikesed hooldatud krundid ühepereelamutega. Linnas on põhilisteks tööandjateks haldusasutused, kaubandus ja põllumajandus. Linna ümbritsesid maispõllud ja karjamaad.

Ööbimiskohaks oli meile planeeritud proua Ruth-Christel  Vollmeri kodumajutus. Leskproua maja oli kolmekordne. Esimesel korrusel elas majaperenaine ja teine korrus oli meie päralt ja keldrikorrusel olid abiruumid. Proual oli ka väike aiakene kus ta lubas meil lahkelt poome ja õunu võtta.
Öösel majutuskohta jõudes ootas meid ees perenaise poolt valmistatud supp ja Wouteri poolt ostetud suur hulk toiduaineid. Supp oli suurepärane ja maitsev. Toiduained ostis Wouter selleks, et edaspidi pidime söögi kahe nädala jooksul endale ise valmistama. Kuna pliit ja kõik vajalik oli olemas, siis see ei valmistanud meile probleemi.
Järgmisel hommikul oli Wouter juba varakult kohal, et meiega tööst vestelda ja kohalike olusid tutvustada. Esimese asjana toonitas Wouter, et Saksamaal ei tohi mitte mingil juhul hiljaks jääda pigem soovitas 5 minutit varem kohal olla – saksa täpsus. Samas oli meie jaoks valmis pandud viis jalgratast kohapeal liikumiseks. Jalgrattad olid ilusad kollased ja erinesid kohalike jalgratastest just värvuse poolest. See oli hea, sest jalgrataste järgi leidsime alati üksteist üles. Samas oli see tõesti suurepärane vahend kohapeal linnaga tutvumiseks ja tööle minekuks.
Meie jaoks oli valmis vaadatud neli praktikakohta. Kuna nendeks oli kolm lillepoodi ja üks puukool, siis tahtnuks muidugi kõik pigem puukooli minna - ikkagi maastikuehituse erialaga lähedasem! Bremeni liidumaal oli augusti alguses koolivaheaeg ja see tähendas paraku seda, et puhkas ka enamus ettevõtteid, kes meile erialast praktikat anda saanuks. Kohtade jaotamine tuli teha liisuheitmisega.
Hiidlane Marika ja Keilast pärit Sigrid töötasid suures Russmeieri lillepoes: Gärtnerei Russmeier.
Meie Sigridiga sattusime  loosi tahtel Osterholz-Scharmbecki kõige suuremasse lillepoodi – Gärtnerei Russmeier. Aia- ja lillepoe asutas 1950. a. Heinrich Russmeier ja alates 1967. aastast juhib poodi Heino Russmeier. Kuna oli puhkuste periood, siis poeomanik oli just meie praktikal viibimise ajal puhkusel ja nägime teda vaid paaril korral. Lillepoes tehti väga palju lillekimpe, lauakaunistusi sünnipäevadeks ja matusepärgi, mis kõik oli erakordselt kirevad ning erinevatest lilledest valmistatud. Praktikal viibimise aja jooksul tõdesime, et sakslased ei osta lõikelilli üksikult, vaid kimbuna, kus on  10-15 erinevat värvi lõikelille ja rohkelt rohelist. Meie üllatuseks töötas aiapoes Sigridi nimeline sakslanna, kellelt saime palju huvitavat infot kohaliku elu kohta. Meie  juhendajaks oli ligi 30. aastat lillepoes töötanud  florist Anke, kellega suhtlemine toimus  inglise keeles.  Põhilised tööd lillepoes olid: erinevate lõikelillede müügiks ettevalmistamine, potilillede  grupeerimine ja nende kaunistamine  erinevate lintide, kujukeste jmt. Ühel praktikapäeval tuli  valmistada ka lillekimpe müügiks. Kuna me pole iial spiraalkimpu teinud, kohutas see ülesanne meid mõlemat, aga pärast korduvat katsetamist saime me sellega kuidagi moodi  hakkama.  Praktika viimasel päeval oli meil võimalus puhastada okastest 2000 kollast roosi, mis oli tellitud lõikuspüha tähistamiseks. Oli ilus aeg ja meil on palju  meeldivaid  hetki, mida  hea sõnaga  meenutada.

Puukooli (Baumschule Thölken) sai oma praktikakohaks saarlane Merle. Puukooli peremees Stephan käib isa jägedes, kes selle aiandi asutas 20 a tagasi. Üllatus oli suur, sest ka siin töötas kohalik nimekaim - sakslasest Merle nime kandev kena noor neiu. Kollektiiv oli väga abivalmis, õnneks töötas kohapeal ka saksa-venelane Janna, kellega koos oli vene keeles suhtlemine lihtsam. Kohapeal kasvatatakse suvelilli, roose, Hollandist tuuakse puud, põõsad, roosid jm. Neid  oli päris pisikestest kuni pargipuudeni välja.  Müügis on ka erineva kujuga pügatud puud. Lisaks oli ka väike lillepood kohapeal. Töödest sai kaasa teha rohimises, ümber istutamises, kastmises, toestamises ja ümber paigutamistes. Pika nurumise peale sai ka kaasa minna kundedele siirdmuru paigaldama ja elupuid istutama, see oli omaette huvitav ja hariv. Sel päeval tuli hakkama saada ainult saksa keelega, aga töö sai tehtud kuumusele ja raskusele vaatamata. Kliendid kasutavad palju istutamisteenust: tulevad kohale, valivad välja puud, põõsad ja ümbrised- potid, vaadid jm ja tellivad need omale koju. Samuti käiakse palju nõu küsimas taimehaiguste kohta. Kevadel oleks tööd kohapeal loomulikult rohkem. Saksa täpsusele viitas ka see, et kui tööpäev hakkab 08.00, istub kogu kollektiiv 07.45 ümber laua ja räägib päeva tegemised lahti. 3 min enne 8 tõustakse püsti ja minnakse tööle. Töö oli väga huvitav ja lahkuda oli raske, kuigi kodus on kõige parem.... Rõõmsaks tegi meele see, et lõpulauseks jäi kõrvu, et kui vähegi võimalik, nad pakuksid jälle tööd ja neil on kahju, et peab lahkuma.
Riisiperest tulnud Kätlin oli tööl Penningbütteli külas asuvas pisikeses eraettevõttes: Blumen-Rathaus, mida peab perekond Wehmann. Lillepood asutati 11a tagasi peale peremehe haigestumist , kui ei olnud enam võimalik farmi pidamisega elatist teenida ning tuli mingi väljapääs leida. Peamiseks eestvedajaks on ettevõttes imetore perenaine Heide Wehmann, kes on tõeliselt andekas ja fantastiline inimene. Peale imeilusate lillekimpude ja lauakaunistuste tegemise olid tema huvialadeks nii ratsutamine, jahil käimine kui ka maalimine. Veel abistasid Heidet poes ukrainlanna Tanja ning  tütar Martina, kes mõlemad töötasid seal poole kohaga. Heidel ja tema abikaasal on kokku 3 last, 2 tütart ja poeg ning 7 lapselast ning kuna lillepood asub koduõuel, siis astusid lapsed peredega iga päev ema-isa juurest läbi, et juttu puhuda. Eriti tore oli seda näha, et külla tulnud tütred ja minia lasid nii muuseas lobisemise käigus kätel käia ja järjekordne ilus kimp oli müügiks valmis. Lillepoes toimus kimpude, lillekorvide, vähesel määral potilillede müük, samuti tehti seal tellimisel lilledest  lauakaunistusi. Kui poodi tuli mõni noor emme põnniga, anti kassast emale 50-ne sendine münt, millega sai käivitada õues olev mänguauto. Seni, kuni emale kimpu tehti, sai väikseke autoga lustida.
  Uudse ettevõtmisena jagati augusti algul külaelanikele tasuta õlgedest krantsid, mille nad pidid siis oma äranägemise järgi kaunistama kas kunstlillede, paberlehvide, mänguasjadega - kuidas kellegi fantaasia võtab - ning poodi tagastama. Kaunistatud krantsidega ehitakse lillepoe ümbrust, tähistamaks septembris peetavat Penningbütteli küla lõikuspidu. Külaelanike seas tekitas see igatahes rõõmsat elevust!
Kassaris elav Helin oli kaks nädalat tööl raudteejaama lähedal asuvas tillukeses lillepoes: Blumen-Böttjer. See poekene müüs lõikelilli, kimpusid, lillepotte, õnnitluskaarte jne. Lillepoe juhataja on Gundula Böttjer, kes on eraettevõtja ja rentis selle poe pinda.  Seal poes töötab koos juhatajaga vahetustes veel kolm müüjat. Pood on lahti tööpäevadel 8st 19ni. Pühapäeval kui Saksamaal on kõik poed tavaliselt suletud on see lillepood ikkagi kaks tundi hommikupoolikul avatud. Minu üks töödest oli lillepottide kaunistamine. Sakslane ostab väga palju lilli. Osterholz-Scharbeckis müüdi lilli vähemalt viieteistkümnes kohas.  Lillepottide kaunistamine tähendas seda, et potile tuli kõigepealt värvilisest paberist rosett ümber teha. Seejärel tuli lille kaunistada mitmesuguste pisiasjakestega nagu: liblikad, konnad, tuulerattad, pärlid, lipsud, paelad jne.. Saksamaal viivad inimesed need lillepotid koju, asetavad treppidele või rõdule või terrassile jne. Olin alati superõnnelik kui minu kaunistatud potte osteti. Veel pidin kombineerima mitmest erinevast potilillest korvikesi ja need omakorda ära kaunistama. Lisaks pidin ka mitmesuguseid abitööde tegema: puhastasin lilli lehtedest ja pesin vaase ning aitasin pärgasid valmistada. Augustis oli kimbu koostisosa põhi lemmiklilleks päevalill. Väga palju oli ostjate hulgas mehi. Siit ka üleskutse: eesti mehed kinkige ikka oma lähedastele lilli (mitte üksnes tähtpäevaks vaid ka pestud nõude, hoolitsetud kodu jne eest või ka lihtsalt niisama)! Ka matusekimbud olid Saksamaal väga värvilised. Siit ka küsimus miks peab olema matusekimp sini-valgete lilledega, miks ta ei võiks olla värviline, meenutamaks lahkunu õnnelike ja parimaid hetki siin elus. Mulle see küll meeldiks. Veel hakkas silma, et juubelite, pulmade ja pulmaastapäevade puhul pandi välja ( uksele või aeda) vanikuid, kust võis kohe näha, et siin peres on pidustused. Seegi on väga vahva komme. Sakslased on väga avatud ja rõõmus rahvas. Suhtlesin poes  oma kasinas saksa või inglise keeles, natuke vene keeles ja kui muud ei aidanud, siis žestide keeles. Suhtlemine oli kergem, kui tööl oli 17 aastat tagasi Kasahstanist Saksmaale elama asunud Olga. Olgaga rääkisime vene keeles. Minu vanuses inimesed oskavad ikka vene keelt. Imestama pani, et sakslased lõunaaeg sooja toitu ei söö, töö juures nositakse kuiva võileiba ja juuakse päris palju kohvi. Müüjad suhtusid minusse väga mõistvalt ja lahkelt. Mulle näis, et lillepoe müüjal on selline töökoht, kus saab väga palju positiivset tagasisidet. Müüjaid kiideti ja tänati alati. Seega on see ilmselt positiivne töökoht. Kas Eestis on ka nii? Seoses ajalehe artikliga tulid kaks inimest raudteejaama lillepoodi küsima, kus see eestlane on. Ühel proual oli kadunud mees Eestis käinud ja teine küsija oli meesterahvas, kes oli ise Eestit külastanud. See oli ka väga positiivne ja tekitas elevust. Saksamaal töötamine oli väga tore kogemus.
Peale praktikakohtadega tutvumist oli Wouter plaaninud meile vastuvõtu Osterholz-Scharmbecki linnavalitsuses. Sinna minekuks me jäime kauaks kohmitsema (ennast kaunistama), siis Wouter muutus närviliseks ja kiirustas meid takka. Linnavalitsuses võttis meid vastu aselinnapea Torsten Rohde koos suure seltskonnaga. Meile jaotati suur hulk linnaga tutvumismaterjali. Samas anti igale ühele ka üks tasuta pääse kohaliku ujulasse. Vastuvõtt möödus väga õdusalt. Linna Raekoja ees sai tehtud ka ühispilt. Hiljem ilmus kohalikus lehes „Osterholzer Kreisblatt“ Christian Markworti artikkel Eesti praktikantidest, millele oli lisatud ka eelpool mainitud ühispilt. Nimelt olime me seal linnas esimesed Eestist pärit praktikandid.
Esimesele nädalavahetusele oli Wouter plaaninud meile tutvumise Bremeni linnaga. Bremenisse sõitsime me seekord rongiga. Saksamaal on väga hästi organiseeritud ühistransport nii linnade vaheliselt kui ka linnasiseselt. Ja mis kõige tähtsam see oli suhteliselt puhas: kuskile ei olnud midagi soditud ega kuskile nätsu kleebitud. Bremeniga tutvumiseks oli Wouter korralikult ettevalmistunud. Bremen on vana Hansalinn nagu Tallinngi. Kõige suurema elamus saime me Ajaloo Muuseumist, kus tutvustati ajalugu näitemänguliselt. Erinevate ajaloo etappide tutvustamiseks mängiti näitlejate poolt maha 5-10 minutiline näitemäng. Väga vahva, ka meie ajaloomuuseumid võiksid midagi sellist korraldada. Bremeni vanalinna tänavad on veel kitsamad kui Tallinna vanalinna tänavad aga kodus on ikka ilusam ja parem. Muidugi viis Wouter meid linna sümboli: „Bemeni linna moosekantide“ juurde, mis on 1951. aastal Gerhard Marcksi käe all valminud pronksist skulptuur eeslist, koerast, kassist ning kukest. Skulptuur on ise  üsna tagasihoidlik, asetsedes raekoja kõrval. Aga turiste tungles seal väga palju. Väga võimas oli Bremeni Katedraal (St. Petri Dom zu Bremen). Selle orelit oleks küll tahtnud kuulata. Jalutasime veel Weseri jõe ääres ja vaatasime vanakraami müüjaid. Bremenis käisime ka Rododendronite pargis. Seal on vist kevadel, kui kõik õitseb, väga võimas vaatepilt. Augustis jäi meil õiteilu nägemata, võisime ainult endale ette kujutada neid õitemägesid.
Pühapäeval käisime Bremerhavenis. Sinna sõitsime ka rongiga. See on Saksamaa mereäärne linnakene suurte sadamatega. Seal õnnestus meil näha kuidas laevade liikumiseks sildasid liigutatakse ja külastada loomaparki: Zoo am Meer. Loomapargis toimusid etendused merelõvide ja hüljestega. Kuna Bremerhavenit külastades oli ilm vihmane ja jahe, siis otsustasime ühiselt linnaga tutvumiseks istuda esimesse ettejuhtuvasse linnaliinibussi ja lihtsalt sõita sinna kuhu buss viib. Bussi kasuks otsustasime veel ka sellepärast, et meie edasi tagasi rongipilet sisaldas ka antud piirkonna linnatranspordi pileteid. Linnaliinibussis olid piletiautomaadid, kus sai raha eest lunastada bussi pileti. Bussis oli lae all ekraan, kus võis jooksvalt näha, mis peatuses sa parajasti oled ja mis peatused on järgmised. Bussipeatustes olid elektroonilised tablood, kus võis näha mitme minuti pärast järgmine buss tuleb. Ühistransport oli väga inimsõbralik. Aga nüüd pisut meie vahejuhtumitest: Kuna olime linnas olles juba piisavalt külmetanud ja energiat kaotanud, siis tekkis magusaisu. Ostsime kooki ja otsustasime seda bussis süüa. Siit ka esimene riielda saamine. Bussis on söömine keelatud - see ju tagab ka selle, et bussid on puhtad (ei saa juhtuda, et midagi pudiseb istme peale). Kusjuures meid kutsus korrale bussijuht häälekõvendajast saksa keeles. Kuna me ainult mõnda sõna saksa keeles oskasime siis, taipasime alles siis, et jutt käib meist kui kuulsime sõna „essen“ (saksa keeles sööma). Kõik see bussirahvas vaatas meid kui harimatuid. Teine vahejuhtum oli sillal, mida taheti hakata kaubalaeva läbi laskmiseks tõstma. Meie aga seisime sillal ja uudistasime ümbrus ega olnud kiiret kuskile. Ühel hetkel kuulsime jälle häälekõvendajast kurja häält. Natuke võttis ikka aega enne kui me aru saime, et meil paluti sillalt lahkuda. Bremerhaveni äärelinnas nägime gladioolipõldu, mille servas oli pisikene putkakene kirjaga, et siit võib ise lilli võtta. Ühe gladiooli hind oli 0,70 euro senti ja kümme hind oli 7 eurot ja kui võtad kümme võid lisaks veel kaks lille võtta. Seal putkas oli väike metallist rahakassa ja nuga lillede lõikamiseks. Nii armas! Hiiumaal võiks küll midagi sarnast olla.
Kuna Hamburgi soovitati meil kindlasti külastada, siis viimase nädalavahetuse laupäeval sõitsimegi rongiga läbi Bremeni Hamburgi. Ja me ei kahetse. Hamburg võttis küll meid vastu vihmasajuga aga päeva peale tuli päike välja ja õhtuks olime linnas ringi jalutanud ligemale 20 kilomeetrit. Külastasime Hamburgi botaanika aeda. See oli meie kõigi jaoks vist üks võimsamaid vaatepilt. Midagi nii ilusat ja nii kaunist ei olnud me varem näinud. Soovitame kõigil kel vähegi võimalik sinna minna. Kõik oli omavahel kooskõlas ja  läbi mõeldud. Suurepärased vetemängud, super kaunid lillekooslused, see kõik on sõnul seletamatu. Seda ei saa ka pildile jäädvustada. Kaunis oli ka Alsteri järve ümbrus ja kesklinn. Järve ääres istus palju inimesi ja nautis pikniku saatel kaunist ilma. Järvel oli lugematu arv purjekaid ja muid lõbusõidu laevu. Järve ümbermõõt oli umbes 7 kilomeetrit. Järvest jookseb välja lugematu arv jõgesid, ning järve ümbritsesid kümned sillad. Hamburgi Raekoja hoone on ka tohutult võimas ehitis – sellist saavad ainult suurlinnad endale lubada. Kui Elbe äärne linnaosa oli räpane, siis kesklinnas oli küll kõik viimase peal korras. Hamburgis nägime ka jalgratta laenutamise automaate, mis on väga mugav. Jalgratas tuleb  tagastada suvalisse laenutuspunkti. Sellest suurlinnast ei puudunud ka muidugi metroo. Üldiselt on metroojaamad väga lihtsad, nende kaunistamisega ei ole vaeva nähtud aga igas jaamas on sõiduplaanid ja need olid ka umbkeelsete jaoks arusaadavad. Rahvast oli seal muidugi palju aga sellegi poolest väga huvitav linn.
Suure elamus jättis meisse  lõikuspidu ehk saksa keeles: “Erntefest“. See oli uskumatu üritus.  Reede õhtul andsid tööandjad meile teada, et õhtul toimub ilutulestik. See ilutulestik ületas kõik ootused. Eestis võib sellist pooletunnilist paugutamist ainult Tallinnas näha. Pühapäeval teadsime, et toimub rongkäik ja see oli järgmine asi, kus me ei uskunud oma silmi. Nimelt läbisid Ostrholz-Scharbecki tänavaid kaunistatud traktorite vood. Traktoritel oli järelkärud järgi ja need olid suure põhjalikkusega ära kaunistatud. Järelkärudes olid noored, kes muusika saatel loopisid tee ääres olevatele inimeste hulka kommi ja puuvilju. Üritus oli Osterholz-Scharmbeckis juba 144ndat korda. Ürituse üheks osaks olid ka õhtused pidustused ja Tivoli. See oli suur pidu kohalike jaoks.
Viimase reede õhtul otsustasime, siis oma ujula priipääset kasutada. Osterholz-Scharmbeckis on väga suur ujula, kus on hüppetornid, välibassein ja mitu väiksemat sisebasseini. Basseini ruumis oli kohvik kust sai jooke tellida ja söögipoolist. Ujulal on selline katus, mida saab palavate päikseliste ilmadega pealt ära sõidutada. Meie seda kahjuks ei näinud. Ujulat külastas reede õhtul tohutult palju rahvast. Kuna Helin on varem ujulas töötanud, siis temal on puht professionaalne huvi kõigi ujulas toimuva vastu. Näiteks basseini minekuks ei pea külastajad dušši alt läbi käima. Samas oli ujula väga puhas. Dušširuumid olid riietumisruumidest eraldi. Riietusruumid olid teisel korrusel ja dušširuumid koos basseiniga olid esimesel korrusel. Ujulas toimus väikestele gruppidele vahetpidamata vesivõimlemine. Sauna ujula juures ei olnud, selleks tuli eraldi pilet lunastada. Meie jaoks oli  ehmatav see, et saunad olid segasaunad (mehed ja naised koos) ja kõik pidid saunas olema alasti. Mis seal ikka häbeneda kõik on ju niigi teada. Kas see ongi vaba maailm?
Kokkuvõtvalt on sakslane suhteliselt vaoshoitud. Nad suitsetavad väga palju. Selle peale on ka linnapildis  mõeldud. Tuhatoosi variante oli väga palju erinevaid ja kõikjal. Samas olid ka tänavatel sigaretiautomaadid kus sai 5 euro eest osta suitsupaki. Sakslastel on ilusad pisikesed korras aiad. Hästi palju kasutatakse kaunistusi ja sillutisi. Teadagi sillutiste korras hoidmine on väga töömahukas. Selleks on välja mõeldud põletid. Põleteid müüdi ehitustarvete poes. Need töötavad gaasiga ja on nii monteeritud, et ei pea isegi kummardama. Ehitustarvete poes müüdi ka putukatemaju. Putukatemaju nägime eraaedades ja botaanikaaedades. Aedades kasutati väga vähe kõrghaljastust. Pigem kasutati väga palju mitmesuguseid madalvorme. Palju oli pügatud hekke. Hekke pügati elektriliste hekipügamise aparaatidega. Hekid olid nagu noaga lõigatud. Aedades kasvatati väga palju hortensiaid, mis olid seal väga lopsakad. Linnades oli väga palju spordiplatse ja väga palju oli laste peale mõeldud. Palju oli mereröövilaevade taoliseid mänguplatse. Osterholz-Scharbekis oli vähemalt neli jalgpalli staadionit ja terve hulk jalgratta teid. Tänavad olid meie väikelinnas väga puhtad. Prügivedamine toimus vist ööseti. Meie nägime ainult kuidas sorteeritud prügi oli vastavatel päevadel vastavate kottide või kastidega tänavale tõstetud ja hommikuks oli kõik puhas. Meile pandi kohe algul südamele, et prügi tuleb sorteerida.  
Tagasi sõitsime Bremenist läbi Müncheni Tallinnasse. Kõigile sai selgeks, et keelte osas tuleb ennast kindlasti edasi arendada. Samas ega me Saksamaal hätta ei jäänud. Saab ka tagasihoidliku keeleoskusega hakkama, ainult julgust peab olema.
Selline vahva oligi meie praktika reis Saksamaal. Me saime väga palju uut ja põnevat teada ja saime kindlasti uut hindu tegeleda just maastikuehitusega.
Suur tänu veel kord kõigile, kes aitasid kaasa meie reisi õnnestumisele. Kui kellelgi on suurem huvi meie reisi vastu, siis võtke julgelt ühendust ja me saame näidata fotosid, voldikuid ning oma elamusi suusõnaliselt edasi anda.

 

Helin Kääramees

Hiiumaa Ametikool | rg-kood: 70002549 | Lossi 1, Suuremõisa, Pühalepa, Hiiumaa 92302 | Telefon: 469 4391, 56 471 544 | E-post: hiiumaa.ametikool@hak.edu.ee
Download Joomla Templates